Kilpnäärmekriis on tüsistus kilpnäärmehormooni kõrge taseme tõttu veres (hüpertüreoidism), mida ei ravita korralikult. See seisund on klassifitseeritud tõsiseks ja surmavaks. Kilpnäärme kriisi ajal tekkiv kilpnäärmehormooni liigne vabanemine võib põhjustada mitmete elundite rikke. Kilpnäärmekriisi kogevad enamasti naised, eriti puberteedieas.
Kilpnäärme kriisi sümptomid
Kilpnäärme kriisil on samad sümptomid kui hüpertüreoidismil, kuid see areneb kiiresti mõne tunni jooksul. Järgmised on kilpnäärme kriisi sümptomid:
- Palavik üle 38,5 kraadi Celsiuse järgi.
- Pidevalt higistamine.
- Närviline, rahutu ja segaduses.
- Värisemine (treemor).
- Lihased muutuvad nõrgaks, eriti õlavarrel ja reitel.
- Kõhulahtisus.
- Raske hingata.
- Kõhuvalu.
- Oksendamine.
- Raske hingata.
- Tahhükardia või kiire südametegevus.
- krambid.
- Teadvuse kaotus.
Kilpnäärme kriisi põhjused
Kilpnäärmekriis tekib siis, kui hüpertüreoidismi ei ravita korralikult. Selles seisundis toimub kilpnäärmehormooni liigne vabanemine kilpnäärme poolt.
Kilpnäärmehormoonid reguleerivad rakkude tööd organismis, näiteks töötlevad toitaineid ja muundavad need energiaks. Kui hormooni vabaneb liigselt, muutuvad rakud ületöötatuks ja tekivad kilpnäärme kriisi sümptomid.
Järgmised on mõned tegurid, mis võivad suurendada kilpnäärme kriisi riski:
- Pärast operatsiooni.
- Kilpnäärme kahjustus.
- Ärge võtke hüpertüreoidismi ravimeid vastavalt arsti soovitustele.
- Rasedus.
- Insult, südamepuudulikkus, diabeetiline ketoatsidoos ja kopsuemboolia.
Kilpnäärme kriisi diagnoosimine
Kilpnäärmekriis on hädaolukord, mistõttu tuleb võimalikult kiiresti diagnoosida ja ravida, et vältida mitme organi puudulikkust, mis võib lõppeda surmaga. Kilpnäärme kriisi tuvastamiseks määratakse diagnoos tuntavate sümptomite põhjal ja selle kinnitab arst füüsilise läbivaatuse kaudu. Kui patsiendi seisund ühtib kilpnäärme kriisi tunnustega, alustab arst viivitamatult ravi, ootamata laboratoorsete analüüside tulemusi.
Kuigi laboratoorsete analüüside tulemused selguvad hiljem, on see uuring siiski vajalik, eriti patsientidele, kes varem ei teadnud, et neil on hüpertüreoidism. Kõige olulisemad laboriuuringud on vereanalüüsid, mis hõlmavad:
- Kilpnäärme hormoonide taseme ja kilpnäärme tööd stimuleerivate hormoonide (TSH) uurimine. Kilpnäärmekriisiga inimestel on kilpnäärme hormoonide tase normist kõrgem ja TSH normist madalam.
- Täielik vereanalüüs, et tuvastada infektsioon kehas.
- Gaasi ja elektrolüütide taseme mõõtmine veres.
- Kaltsiumitaseme mõõtmine. Kilpnäärme kriisi iseloomustab ka normaalsest kõrgem kaltsiumitase.
Lisaks vereanalüüsidele võib arst soovitada ka muid uuringuid:
- Uriinianalüüs (uriinianalüüs).
- Rindkere röntgenuuring, et näha südamepuudulikkusest tingitud südame suurenemist ja vedeliku kogunemist kopsudesse.
- Elektrokardiograafia südame rütmihäirete tuvastamiseks.
- Pea kompuutertomograafia, et näha närvide seisukorda.
Kilpnäärme kriisi ravi
Kilpnäärme kriisi tuleb ravida võimalikult kiiresti läbi haigla intensiivravi, sest patsiendi seisundit tuleb pidevalt jälgida. Ravi eesmärk on ületada liigse kilpnäärmehormooni tootmine ja vabanemine ning ületada patsiendi kogetud elundite funktsiooni langus.
Ravi saab teha, andes kilpnäärmevastaseid ravimeid, et kontrollida tegevusi, mis suurendavad kilpnäärmehormooni taset. Näide on propüültiouratsiil (PTU) või metimasool. Lisaks kilpnäärmevastastele ravimitele antakse ka Lugoli vedelikku (kaaliumjodiid), südamerütmi reguleerivaid ravimeid ja kortikosteroide. Õhupuuduse sümptomite leevendamiseks annab arst täiendavat hapnikku. Samal ajal võivad arstid palaviku raviks anda palavikku alandavaid ravimeid, näiteks paratsetamooli.
Patsiendi seisund hakkab tavaliselt paranema 1-3 päeva jooksul pärast ravi. Kui kilpnäärmekriis on möödas, tuleb patsiendi seisundit uuesti hinnata endokrinoloogil, et määrata ravi jätkamine. Regulaarsed ravimid ja ravi võivad vältida kilpnäärme kriisi tekkimist.
Kui ülaltoodud ravimeetodid ei ole tõhusad, võib kilpnäärme kriisi raviks olla kilpnäärme kirurgiline eemaldamine.
